Üks kokanduslik nipp aasta sissejuhatuseks. Kui teed piparkoogitainast, mis eelmisel aastal tuli selle retsepti järgi  imeline ja nende jõulude aeg vääääga vedel, et rullida ja vormida ei kannata isegi ligi kilo jahu lisamise järel, siis lahendus on lihtne. Võta vahvlimasin ja aja kuumaks. Võta piparkoogitaigen, vormi sellest mõnus pisike pallike. Tee neid kolm tükki. Aseta pallikesed mõõduka vahega vahvlimasinasse. Pigista masin kinni ja küpseta kuni märguandetuli näitab, et asi valmis. Söö ja naudi, ei mingit rullimist, vormimist ja jahuga laual mökerdamist.

Väljas lõõtsus Patric ja väike hääleke mu peas ütles, et kodus on hea olla. Minu pesakond aga sebis ja askeldas ning väike hääleke kadus kuskile juuksejuurte alla. Sõime, pakkisime laste toolid ja kingitused peale ning olime valmis minema. Vend tundis huvi, et Tuhala nõiakaev keeb, lähme vaatame, mu juurest saab üsna kenasti sinna. Ja uuesti väike hääleke viuksatas mu peas, kuid mina polnud roolis ja seega tagumine pink on tavaliselt vait.

Ohjah, Kurna-Tuhala maantee üsna viimasel kilomeetril peale järjekordset käänakut takistas liiklust tõsine kuusk. Tüvi jäme nagu tala. Tee kitsavõitu, servad pehmed, ümber keerata ei saanud. Tagurdasime pool kilomeetrit, enne kui metsatee otsas sai auto nina sõidusuunda sättida. Veidi sõidetud, tuli vastu hõbehall VW. Vilgutasime nad seisma, et edasi ei saa, puu teel. Noored mehed aga kostsid, et neil saag autos, saavad puust jagu. Hästi, vend läks äksi täis, pööras ringi ja sõitis neile järgi. Kolmekesi siis nad käsisae ja kirvega kuuske togisid. Ma vaatasin lastega autost seda pealt, abitu tunne oli, mobiilil oli leviauk ka selles paigas. 40 minutit puud opereeritud, lahkus üks mees, sest polnud trossi, millega seda hiiglast nihutada. Vend ja kohale jäänud mees ajasid puu juures juttu, meie auto oli veidi eemal lageraie langi ääres, kus polnud enam ühtki puud, mis oleks kukkuda saanud. Ja siis vaatan, kuidas samas kohas järjest suured kased vajuvad. Ja siis veel üks kuusk. Karjun vennale, et jookse! ja mürts! maanudub see kuusejurakas täpselt teel lebanud puu kõrvale. Vanem tütar peaaegu nuttis, tema kardab, et nüüd me jäämegi sinna. Selleks ajaks oleme juba rohkem kui tunni paigal seisnud. Hea, et külakostiks on kaasa võetud mandariine ja saia, sööme lastega. Ootame abiväge. Õnneks telefoniside taastub ja saame teada, et meestele appi tulnud isa, kes mõni kilomeeter eemal elab, on omakorda teesulus ja saeb ennast välja, sest puid on kukkunud nii ette kui taha. Kümmekond minutit veel ja siis undab saag “meie” kuuskede kallal. Vahvad Sõmeru küla mehed pööravad oma VW otsa ringi ja lähevad isa aitama. Suured tänud neile!

Meie sõidame edasi ning Tuhala nõiakaev võib seekord ilma meieta rahus edasi keeda. Suurem tee on oksapudi ja saetud latvadega puid täis. Jõuame Tallinn-Tartu maanteele ja alles siis hingan kergemalt. Enam ei ignoreeri ma väikest häälekest peas ja teatan konkreetselt, et ma ei soovi enam külavaheteid ja kukkuvaid puid . Palun viia meid koju tagasi. Tagasiteel vend kommenteerib: oi näed, paar tundi tagasi oli see maanteesilt püsit, näe, see bussipaviljon ei olnud ka põllu peal….

Midagi head on selles tuules ka, ta polnud vähemalt 56 m/s nagu Norras.

Nüüd on nad saanud maha ühise “lapsega”, roosakate kaantega raamatuga. Raamatu tutvustust nähes tabas mind äratundmine, justkui kohtaks pere liiget, keda on alati hea meel näha. Seda raamatut ma tahan!

Puhta rõõmu blogiomanik Piret loosis blogi kommenteerijate vahel välja kolm raamatut. Ma siis kommenteerisin, kohe kolm korda, ainult et esimesed kaks korda ei saanud ma teksti saadetud. Alles kolmas kord läks õnneks. Kolm on kohtuseadus, eks? Pole vist vaja pikalt arvata, et õnn naeratas kolmanda raamatu väljaloosimisel just mulle.
Aitäh, Piret! Suur tänu retseptide jagamise eest, lugupeetud kulinaarsed kroonikud!

Algajana tegin lihtsaid asju, trossile aetud keed, helmenõeltes väänatud ehted ja kellad. Seemnehelmed tundusid üsna mõttetud. Kuid ajapikku isu  kasvab ja nii sai katsetatud ogalala keed. Esimene rida sai liiga lühike ja sakitamiseks jäi siniseid helmeid puudu. Tulemus sai selline.

Esimene ogalala näpuharjutus

Lumevaesel ajal tekitasin ise lumehelbeid. Mustri leidsin Isetegijast.  Algselt proovisin klaashelmestest teha, kuid jäi liiga raske. Pildil olevad on plasthelmestest ja klaasist seemnehelmestest. Värviline käsitöötraat Tiimarist.

Kirju nagu jõulud

Plastikhelbeke, tasa, tasa...

Ka naabrinaine sai varakult jõulukingi. kui mahti saan, tekitan sinna kõrvarõngad juurde.

Heegeldatud kee kallile naabrinaisele

Ja mida ei taha, seda sa saad. Allergia. Tõeline nöök. Keskmine lapsuke. Titena polnud tal ei mähkmelöövet, ei karedaid laike. Kuni 2a 8kuuni ilusa terve nahaga. Sai soe suvi otsa, tuli jalgadele lööve. Läks kohe koledaks ja leemendama. Võtsime menuust suurimad allergeenid maha: tsitruselised, paprika, pähklid, suhkur. Veebruariks oli nahk ilus, nii et märtsis allergoloogile saades arst isegi väga ei süvenenud, tehti ainult 10 enim levinud aine testid, mis olid negatiivsed.

Järgnes ilus elu, suvi, ei mingeid piiranguid. Ning taas september, soojad ilmad lõppesid järsult ja lapsele tuli lööve tagasi. Vaikselt ja hiilivalt, süvenedes, täpikesi ka üle kere ajades.

Nüüd oleme dieedil, solidaarselt kogu perega. Ei piima, ei nisu, ei suhkrut, ei pähkleid, ei paprikat, ei tsitruselisi, ei tomatit, poe kanaloha ka mitte. Söögitegemine on raketiteadus, toidupoes käimine on piin. Saia ja sepikut osta ei saa, isegi rukkileib (ja mõnele on kirjutatud vaat et 100% rukist) sisaldab ka nisujahu. Meie isa pisut soiku jäänud leivategu sai nüüd uue hoo sisse, nii et mingi kasu sellest dieedist ikka on. Aga leivamääret ei ole, sest võid ja juustu ei saa kasutada, pestodes on juust, avokaadomäärdes sidrun. Maksapasteeti saaks, kuid intensiivkasvatusega loomade maksast pasteet…, tänan, parem ei.

Nii siis sööme riisileiba, kodust rukkileiba, riisi- ja tatramakarone, kaerahelbeputru, kaera- ja riisipiima, koduseid õunu ja porgandeid ja kaalikaid, kapsast, kurki. Lapsuke sööb ka avokaadot, eks selle soovijaid on rohkem, kuid avokaado hooaeg pole veel käes ning kilohind on kõrgevõitu. Praegu nuputan, mida teha lapse sünnipäevaks. Ta on kogu aeg tahtnud sünnipäevaks printsessitorti, maasikate ja martsipanikatte ja roosidega. Nüüd aga pool sügavkülma on maasikaid täis ning kasutada neid ei saa…

Lapsega leppisime kokku, et kui ta 4-aastaseks saab, siis on jalad korras. Ta oli selle plaaniga väga nõus. Jalgade tagaküljed on juba päris kenad, ees sääred vajavad putitamist. Kogu see dieedi ja allergia ja ravimise teema vajab pikemat postitust, kuid kogu jõulumöll ja dieeditamine on võtnud mu võhmale. Küll aeg ja armastus teevad mu lapse terveks.

Kui aga vaadata seda pilti

'Polka' 9. novembril

Mardilaupäeval suu magusaks

roosi, roosi....

ja seda pilti,siis on meil ikka veel veidi suvi.

Varsti kirjutan pikema raporti oma uutest tegemistest ja uuest hobist, mis pisitasa sarnaneb haigusega. See on nakkav ja õnneks ei levi sugulisel teel, kuigi naissugu on sellest rohkem ohustatud.

Ja lõpetuseks pisike pilt minu juba keskealise elu teisest Pavlova tordist.

Pavlova sõstra ja vaarikatega