Kui ma eelmisel kevadel käsitööehete valmistamise haigusesse jäin, siis võlusid mind kõigepealt suured ja kirjud helmed. Seemnehelmed tundusid täiesti mõttetud. Pisitasa aga oskused arenesid, klaashelmeste trossile ajamine tundus lapsemänguna. Edasi tuli appi pärlninõel ja illusion cord ning valmisid ogalalad. Seejärel spiraaltehnikas seemnehelmestega keed. Nüüd olen pärliussidesse mässitud. 3 ussi on kasutuskõlbulikud, kaks ootavad otsakinniseid ning hõbe-valge keerleb veel heegelnõela otsas.
Pärliussid
P.S. See piltide joondamine ajab mind jätkuvalt marru.
Ütlevad ka nii