Lumeta jõulupüha läbi ning suurem seedimine tehtud, võtsin plaaniks maale emale ja vanaemale külla sõita. Vend tuli lahkelt oma suure autoga juba esmaspäeval kell 8 kohale, meie pere magas veel.
Väljas lõõtsus Patric ja väike hääleke mu peas ütles, et kodus on hea olla. Minu pesakond aga sebis ja askeldas ning väike hääleke kadus kuskile juuksejuurte alla. Sõime, pakkisime laste toolid ja kingitused peale ning olime valmis minema. Vend tundis huvi, et Tuhala nõiakaev keeb, lähme vaatame, mu juurest saab üsna kenasti sinna. Ja uuesti väike hääleke viuksatas mu peas, kuid mina polnud roolis ja seega tagumine pink on tavaliselt vait.
Ohjah, Kurna-Tuhala maantee üsna viimasel kilomeetril peale järjekordset käänakut takistas liiklust tõsine kuusk. Tüvi jäme nagu tala. Tee kitsavõitu, servad pehmed, ümber keerata ei saanud. Tagurdasime pool kilomeetrit, enne kui metsatee otsas sai auto nina sõidusuunda sättida. Veidi sõidetud, tuli vastu hõbehall VW. Vilgutasime nad seisma, et edasi ei saa, puu teel. Noored mehed aga kostsid, et neil saag autos, saavad puust jagu. Hästi, vend läks äksi täis, pööras ringi ja sõitis neile järgi. Kolmekesi siis nad käsisae ja kirvega kuuske togisid. Ma vaatasin lastega autost seda pealt, abitu tunne oli, mobiilil oli leviauk ka selles paigas. 40 minutit puud opereeritud, lahkus üks mees, sest polnud trossi, millega seda hiiglast nihutada. Vend ja kohale jäänud mees ajasid puu juures juttu, meie auto oli veidi eemal lageraie langi ääres, kus polnud enam ühtki puud, mis oleks kukkuda saanud. Ja siis vaatan, kuidas samas kohas järjest suured kased vajuvad. Ja siis veel üks kuusk. Karjun vennale, et jookse! ja mürts! maanudub see kuusejurakas täpselt teel lebanud puu kõrvale. Vanem tütar peaaegu nuttis, tema kardab, et nüüd me jäämegi sinna. Selleks ajaks oleme juba rohkem kui tunni paigal seisnud. Hea, et külakostiks on kaasa võetud mandariine ja saia, sööme lastega. Ootame abiväge. Õnneks telefoniside taastub ja saame teada, et meestele appi tulnud isa, kes mõni kilomeeter eemal elab, on omakorda teesulus ja saeb ennast välja, sest puid on kukkunud nii ette kui taha. Kümmekond minutit veel ja siis undab saag “meie” kuuskede kallal. Vahvad Sõmeru küla mehed pööravad oma VW otsa ringi ja lähevad isa aitama. Suured tänud neile!
Meie sõidame edasi ning Tuhala nõiakaev võib seekord ilma meieta rahus edasi keeda. Suurem tee on oksapudi ja saetud latvadega puid täis. Jõuame Tallinn-Tartu maanteele ja alles siis hingan kergemalt. Enam ei ignoreeri ma väikest häälekest peas ja teatan konkreetselt, et ma ei soovi enam külavaheteid ja kukkuvaid puid . Palun viia meid koju tagasi. Tagasiteel vend kommenteerib: oi näed, paar tundi tagasi oli see maanteesilt püsit, näe, see bussipaviljon ei olnud ka põllu peal….
Midagi head on selles tuules ka, ta polnud vähemalt 56 m/s nagu Norras.
Ütlevad ka nii