Alates 2009. aasta algupoolest on minu peres toidutegemine kunst. Kunst just minu jaoks. Kõik sai alguse sellest, et mu armas abikaasa otsustas oma toitumisharjumusi muuta.
Kõigepealt loobus ta loomalihast. Olgu, kana- ja kalatoite söön ma hea meelega. Nii siis me päevad vaheldusid kana ja kalaga. Aga. Kallile kaasale ei meeldi kala valmistamisel eralduv lõhn. Kalahais, nagu tema ütleb.
Seejärel jõudis kätte faas, kus igasuguse lihasöömisega tuli lõpp. Härra sööb veel piimatooteid ja muna, jummel tänatud, sest mina ainult silo ja maltsa peal elada ei suudaks. Vanem lapsukegi ütles, et tema lemmiksöök on liha ja kartul.
Nii ma siis opereerin söögitegemisega. Aurutet või keedetud aedvili, kaste ja mingi eraldi liha/kala kõrvale. Supi keedan valmis ökopuljongi baasil, eraldan abikaasa portsjoni ning enda ja laste potti lisan frikadellõi varem keedetud liha. Pitsad ja pirukad jaotan pooleks – lihaga ja lihata pool. Vormiroogadega on keerulisem, kõige põhja liha ja siis mees kougib pealt lihaollusega kokkupuutumata osa.
No aga kuidas teha ontlikku plovi ilma lihata? Mu ema kasvatab oivalisi mahelambaid ja tänu sellele on mul sügavkülmast võtta sobilikke lambalihatükke. Eriti mõnus on rasvasemast lambast plov. Ja siis veel mu lemmik – ühises potis keedetud kartul-progand-kaalikas lambakondiga. Viskan sortsu rosmariini sisse ja serveerin koduse sibula-tomati-paprikasalatiga. Mehele ma siis süüa ei tee. Sellisteks puhkudeks olen varunud kappi kamajahu, müslit, maisihelbeid ja jogurtit. Nendest saab ta kõhu täis.
Meie kliimas on taimesööja olla päris kulukas. Kurk ja tomat on juba päris kallid. Ainult kartuli ja porgandi peal elamine ei tule kellelgi kasuks. No olgu, jänesed vist saaks hakkama.
Positiivne külg on mehe taimetoitlusest siiski ka. Aiatöödele tuleb ta nüüd esimese kutsumise peale appi. Sügisene hobusesõnnikuvedu – mitte üks piuks, viisime lausa ämmale ka koorma. Kartuli muldamine või mulla freesimine on lõbus pereüritus. Õunamahlategu mõnisada kilomeetrit eemal, tema oli minu esimese kutsumise peale nõus. Nii tore, et ta mõistab mu vajadust käsi mullas olla. Saaks ta veel metsa seenele ja marjule ka kaasa…
Ahjaa, kalli kaasa talje on aastaga kahanenud, “sangu” pole enam küljes, 10 kg on kuidagi iseenesest kadunud ja minu ilus sale silmarõõm on tagasi.
Siis sai kappi veel mõned murakad ja päris palju mustikaid. Ning üsna palju mustsõstraid, pisut punast sõstart.
